Rahvamajade sotsioloogilise uurimuse eesmärk oli välja selgitada, missuguseid rolle täidab rahvamaja kogukonnas tänapäeval, milliseid teenuseid ja tegevusi kogukonnas osutab ning kaardistada sõlmprobleeme. Selleks valmistasime koos Triin Roosaluga ette kombineeritud meetodil kaheosalise sotsioloogilise uuringu, mille viisime läbi 2022. ja 2023. aastal.
Huvi uuringus osalemise vastu oli suur. Teavituskirja uuringuankeedi linki avati 222 korda. Kuu ajaga saadi 126 sisukat vastust, neist 79 on täidetud algusest lõpuni. Uuringu raport koosneb viiest peatükist: esimestes peatükkides saab lühiülevaate ajaloolisest ja kultuuripoliitilisest kontekstist, mis loob taustsüsteemi uuringu tulemuste mõtestamisel. Ülevaade jõuab välja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi haldusreformi-järgsesse ajastusse, tänapäeva regionaalse kultuuripoliitika probleemidesse. Kolmandas peatükis esitatakse uuringu põhitulemused. Neljandas peatükis esitatakse lõppjäreldused ja viiendas poliitikasoovitused.
Uuringu põhitulemuste lühiülevaates keskendume kõige põhilisemale: rahvamajade nimetusele, teeninduspiirkonnale, sihtrühmale, rollidele kogukonnas ning sellele, mida rahvamajades tehakse, kui suurt hulka elanikkonnast teenindatakse ja mida tajutakse probleemidena ning oodatakse tulevikult.
Tänapäeval on rahvamajade kohta käibel mitmeid nimetusi. Kuigi 61% uuringus osalenud organisatsioonidest kannab nimetust „rahvamaja“, on samas ligi 40% puhul põhinimetus muu – levinumad variandid olid kultuurimaja ja kultuurikeskus, st viitega kultuurile; samasse rühma võib liigitada ka versioonid kultuurihall ja kultuurimõis. Teine tüüp nimetusi seostub seltsitegevusega: seltsimaja, klubi, külamaja, kogukonnakeskus. Mälutöö on rahvamajade puhul oluline, veidi üle poolte (55%) rahvamajade kohta on olemas kroonika või kodulooline uurimus.
80% uuringus osalenud rahvamajadest kuulub omavalitsusele, 7% puhul korraldab rahvamaja tegevusi mittetulundusühing. Mõnel puhul teeb omavalitsus rahvamaja või külaseltsi pidamisel koostööd vabaühendusega, andes sellele üle kogu rahvamaja haldamise või ruumide kasutusõiguse. Üks rahvamaja teenindab keskmiselt 2700 inimest, seejuures pooled rahvamajad teenindavad üle 500 inimese ja pooled alla selle. Uuringus osales nii väga väikesi rahvamaju, kelle teenindada on 100 inimest või vähem (selliseid oli 12%, kõige väiksema sihtrühmaga rahvamajal oli see näitaja 30 inimest) kui ka väga suure sihtrühmaga organisatsioone (6% organisatsioonide sihtrühm oli üle 10 000, suurim teenindatavate inimeste arv oli 40 000). Neil on ka erinevad piirkondlikud vastutusalad: kui mõnes kohas on lähim sarnane asutus 25 kilomeetri kaugusel, siis teisal vaid 500 meetri kaugusel, pooltel on see siiski üle kilomeetri. Seega on rahvamajade võrgustik orgaaniline osa modernse Eesti kultuuri ruumilisest mudelist.
Rahvamajade teenuste sihtrühmana käsitleti vastustes kõiki earühmi, lastest eakateni või sünnist surmani. Ilmnesid ka Eesti regionaalse arengu põhiprobleemid – rahvastiku vähenemine ja vananemine keskustest kaugemates piirkondades: „lähimates külades elavad inimesed on eakad ja rahvaarv väheneb pidevalt“ ning „teeninduspiirkonnas on enamik inimesi keskealised ja vanemad, noori on meie piirkonnas suhteliselt vähe“.
Kõige enam tehakse koostööd kohalike koolidega (108 rahvamajast 82 teeb nendega pidevalt koostööd, vaid neli vastajat ütlesid, et nende piirkonnas kooli ei ole), raamatukogudega (80 rahvamaja, kahes piirkonnas neid ei ole) ja noortekeskustega (67 rahvamaja, 12 piirkonnas neid ei ole). Keskmiselt aktiivne on koostöö muusikakooliga (40 teeb koostööd, 28 lähiümbruses neid ei ole); muuseumiga (35 teeb koostööd, 28 puhul neid ei ole) ja eakate päevakeskusega (33 teeb koostööd, 28 puhul neid lähiümbruses pole). Vähem tehakse koostööd mõne teatriga (9 teeb koostööd), kohaliku kunstigaleriiga (10), kinoga (17).
Ülevaates rahvamajade tegevustest (harrastuskunstid, laulu- ja tantsupeoliikumine) ilmnes, et rahvamajades tegutsevad muusika- ja tantsukollektiivid (koorid, ansamblid, orkestrid, tantsu- ja liikumisrühmad, harrastusteater, käsitööringid, kunstiringid, ja muud huviringid. Samuti, tegeletakse uudsete õpiringide ja oskustega – keeled, eneseabi, aiandus, jooga jms. Traditsiooniliste kultuuriharrastusega (koorilaul, tants, näitemäng, käsitööringid) tegelejate arv on siiski languses, mis tuleneb rahvastiku vähenemisest keskustest kaugemates piirkondades.
Küsimusele „Milliseid kogukonnale tähendusrikkaid sündmusi ja pidusid teie rahvamajas toimub?“ vastati, et aastas toimub 481 kalendritähtpäeva tähistamist (emadepäev, vabariigi aastapäev, jõulud, jaanipäev jm), kus osaleb 105 355 inimest. Rahvamajades korraldatakse tähendust loovaid sündmusi – jõulud, noorteüritused, perepäevad, tantsupeod, eakate peoõhtud, koosolekud, kohtumised, mis tugevdavad kogukonna ühtsustunnet. Samuti korraldatakse riiklikku identiteeti tugevdavaid sündmusi: kontsertaktused ja vastuvõtud vabariigi aastapäeval ja taasiseseisvumispäeval, kohtumised poliitikutega valimiste eel või kõrgete riigi esindajatega. Lisaks toetavad rahvamajad kohalikku majandust, korraldades laatu ja müügipäevi, ning valmistavad ette töömahukaid kohalikke laulu- ja tantsupidusid, aidates nõnda arendada laulu- ja tantsupeoliikumist ja ka piirkonna turismi.
Vastused küsimusele, „Milliseid professionaalse kultuuri vahendamise ja publikuharidusega seotud ettevõtmisi teie rahvamajas toimub?“ esitame žanrite kaupa koos külastajate arvuga. Aastas toimub keskmiselt:
Näeme, et rahvamajade võrgustik täidab kultuuri kättesaadavuse ja kultuuriosaluse funktsiooni muljetavaldavalt, tagades teatrietendustest, kontsertidest ja näitustest osasaamise kõikjal üle Eesti. Seega on kultuurimajade võrgustikul tähtis hariduslik ja publiku kasvatamise funktsioon.
Küsimusele, „Millised on väljakutsed ja probleemid, millega Eesti rahvamajad 2022. aastal silmitsi seisavad?“ saadi 71 vastust. Selgus, et peamine probleem on „selguse puudumine rahvamajade rolli osas“. Järgneb „mure palkade ja palgatasemete pärast“, samuti „vajadus parandada töö (tehnilisi) tingimusi“, st kõige üldisemalt öeldes rahastamist. Selgelt ilmnes ootus süsteemse arutelu ja tähelepanu järele riiklikul, maakondlikul ja omavalitsuse tasandil koostöös teadlastega. Samuti, et „rahvamajade tegevust ja kultuuritööd ühiskonnas senisest enam tunnustataks ja väärtustataks“. Mõtted ulatusid ettepanekutest korraldada rahvamajade aasta mõtteni luua konkreetne õigusakt rahvamajade kohta ning tunnistamiseni, et „iga rahvamaja vajab pühendunud ja korralikult tasustatud töötajat“.
Eraldi võttes on iga rahvamaja oma piirkonnas laia sotsiaal-majandusliku mõjuga kultuuri- ja haridusasutus, kus tehtav kultuuritöö teenib mitmekülgselt kohalikku kogukonda, loob sotsiaalset kapitali ning toetab piirkondlikku arengut.
Rahvamajade võrgustik tervikuna on väga laia mõjuga kultuuriinstitutsioon: Eesti ühiskonna sidustaja, kultuuriidentiteedi ja rahvastiku kestliku arengu tagaja.
Rahvamajade võrgustikus peituv potentsiaal inimeste võimestamisel ja heaolu tagamisel on kaalukas ja väärib riiklikul tasandil tähelepanu, üldist teadlikkuse suurendamist, kultuuritöö väärtustamist ning selle süsteemset arendamist.
Uuringu raporti on koostanud Egge Kulbok-Lattik, PhD; prof Triin Roosalu (TLÜ) ja prof Anneli Saro (TÜ). Uuring on kättesaadav ka püsilingil e-raamatuna ERMÜ kodulehel.
Rahvamajade uuringu tellijaks on Eesti Rahvamajade Ühing, seoses värskete andmete kogumisega 2023. aastal Egge Kulbok-Lattiku, Karin Pauluse ja Lauri Suurmaa sulest ilmunud monograafia „Igal vallal oma ooper. Eesti rahvamajade lugu“ tarvis.